Kuulmisest

Kuulmine on organismi väga keeruline talitlus, mida teostavad koostöös kõrv ja peaaju.

Meeleelunditest on kõrv kõige sotsiaalsema tähendusega, sest inimeste omavaheline suhtlemine on määravalt seotud kuulmisega.

Kuulmise langus või selle puudumine võib paljudes olukordades põhjustada raskeid tagajärgi, nagu vääritimõistmist, ohusituatsioone, enesessetõmbumist, koguni suitsiidimõtteid.

Müra meie ümber muutub järjest valjemaks. Kannatajaks pooleks jääb alati inimese kuulmine ja koos sellega ka üldine tervis ning sotsiaalne staatus, suhtlemishäired ja ebakohad töös või koguni raskused selle leidmisel.

Kuulmisabi ja rehabilitatsioon

Kuulmine on inimesel üks sotsiaalsemaid funktsioone, mis tingib selle kahjustamisel või kaotamisel paljude elualade (meditsiin, tehnika, tööhõive, sotsiaalabi) tihedast vastastikust arvestamist.

Kompleksne lähenemine kuulmisrehabilitatsioonile võimaldab vaegkuuljat maksimaalselt integreerida ühiskonda ning taandada eraldustunnet, mis puudest vähemal või rohkemal määral tuleneb.

Kuulmiskeskustes ja vaegkuuljate ühingutes osutatava kuulmisabiga püütakse parandada ja säilitada vaegkuulja füüsilist, psüühilist ja sotsiaalset tegutsemisvõimet, mis on vajalikud töös, õppimises ja igapäevaelus toimetulekuks.

Kuulmisrehabilitatsiooni moodustavad mitmesugused uuringud, protseduurid, teenused, nagu:

  • kuulmise audiomeetriline uuring,
  • kuuldeaparaadi määramine ja sobitamine,
  • individuaalotsiku valmistamine (kui ei ole kõrvasisene),
  • kuuldeaparaadi käsitlemise õpetus ja kohanemistreening, perioodiline kontroll, häälestus,
  • logopeediline ja pedagoogiline töö vaegkuuljaga,
  • töö ja elukutse omandamisega seotud küsimused.

Kuulmiskeskustes osutatav praktiline abi seisneb kuulmispuude kompenseerimise ja suhtlemise võimaluse parandamises põhiliselt tehniliste abivahendite, eeskätt kuuldeaparaadi, abil.