Lugu sellest, kuidas me Bastionide pimedates käikudes õnne käisime varumas

Niisiis käis meie rahvas Bastionide käikudes ämblikke hirmutamas ja muistseid sala-aardeid ning Kalevipoja parteipiletit otsimas. 19. oktoobri pärastlõunal.

Ämblikud saidki kreepsu ja marssisid kambas Tallinnast üldse minema, sala-aarde (vaata pilti) asupaiga kaevasime samuti välja, kuid Kalevipoja parteipiletit me ei leidnudki. Aga eks seda otsiti agaralt juba punasel nõuka-ajal ja asjatult. Ehk siis on ikka tõsi vanavanemate jutt, et Kalevipoeg (ikka see, kes laudu üle Peipsi tassis) ei astunudki kunagi partei liikmeks. Õige Eesti mees siis oli.

Käiguretk sai alguse aga Küllikist (juhatuse liige ja muidu lahe inimene) ning Allarist (juhatuse juht ja muidu lahe sell, kelle poole kõik ühingu liikmed alati oma murede ja küsimustega pöörduda võivad!), kes pealinna ja harju rahva väikesele ühisele pühapäeva-püüdmisele kutsusid.

Puškin oli eestlane!

Ekskurss algas Kiek en de Köki juures kiirkõnes peetud väga arendava loenguga Toompea bastionide ajaloost. Tutvustajaks siis giidi-provva Anne-Malle Hallik, kes on ilmselgelt kiirkõne Eesti rekordiomanik .

“Kordasin Anne-Mallele mitu korda, et pisut aeglasemalt, siis ütles ta kaks lauset ilusti ning unustas taas. Enamik siiski sai aru, kui olid piisavalt lähedal. Kaarina ja Mirle ei saanud, neile ma üritasin tõlkida,” nendib ka Külliki tõsiasja, et hea kõrvaga inimene ei suuda aduda meie kuulmistaju eripära.

Mina kuulsin iga kolmandat sõna, hea tulemus. Ja meele jäi, et Köki bastionisse tehti sõja ajal augud, tahtlikult ja kahuritega ning et augud lapiti nendesamade kahurikuulidega, millega augud tehti.

Veel kuulsin, et komandandimajas valvas Liivimaa üle muiste Puškini vaarisa. Mis tähendab, et maailma kuulsaim poeet on puhast eesti päritolu. Sellest siis ka Puškinil sedavõrd kena luuleline luule.

Ja veel. Anne-Malle tõi seal Toompea nõlval päevavalgele kogu tõe sellestki, miks tallinlased on nii jube-jube tõsine rahvas. Sest tallinlane joob Ülemiste järve vett. See järv tekkinud aga Kalevipoja ema Linda pisaratest. Seega on enamik tallinlasi sajandeid joonud leinavett. Välja arvatud siis nõmmelased (nagu allakirjutanu), kes joovad puhast selget põhjavett. Nõmmelased ei ole tõsised, üldsegi mitte. Aga see selleks.

Tasuta reisile, kogu kambaga

Järgmiseks juhatati rahvas maalustesse käikudesse. Esmamuljed olid erinevad, valdavalt aga siiski ühte väravasse. “Minul oli igaaaav. Lootsin vägevamat ja hirmsamat. Ja pikemat,” võtab Külliki asja lühidalt kokku. No hüva, nõus, kuid käigud olid ikkagi rõsked, niisked, külmad ja natsa koledad, väheke siis ka põnevad.

Käigud looklesid ju muudkui üles ja alla, mööda järske treppe ning kühmulisi põrandaauke. Mõnel pool võinuks lausa kaks ratsameest kõrvuti kapata, ning rula, ATV ja jalgrattaga saanuks seal kah lõbutseda, kui tahtmist olnuks. (Meie olime paraku oma ATV-d ja ratsud Vabaduse platsile unustanud.)

Siin-seal põikasid käigud hämaratesse ja veel niiskematesse kambritesse, kus laest mingit surnud ollust tilkus. Stalaktiitide küljest!

“Need pidid tekkima vee ja kivi koosmõjul,” vahendab Külliki kiirrääkijast giidi sõnu. “Päevavalgusti toimel kasvavad nad kiiremini, kuid surevad samuti kiiremini.” Anne-Malle olla väitnud veel, et neis käikudes on Eesti kõige pikem stalaktiidi-purikas. Meie inimesed, kel ka omad võimsad koopauurija-taskulambid kaasas olid, ei leidnud seda suurt tillukeste seast aga üleski. Aga õnne toovad õnneks need väikesedki.

Giidile endale olla kunagi üks stalaktiidi-tilk pähe kukkunud ja ta olevat võitnud samal aastal korraga kohe kaks reisi. Minule kukkus ka seal tilk pähe, kohe mitu tilka, lausa vihmasadu oli seal minu arust, seega loodan saada tasuta ümbermaailmareisile saada. Kuna teisedki olid selle tilgasajuga vähe hädas, siis on lootust, et läheme kõik kambas tasuta reisile.

“Mulle tundus ka, et nagu midagi sadas pähe. Loodan väga, et see ei olnud paljas vesi või linnu…,” lisab Külliki. Igatahes linnu-ess ei saanud see küll olla, sest vaat linde käikudes ei olnud ja nahkhiiri me ka ei näinud ning no ämblikud peletasime me kohe esimesel trepiotsal suure kisaga ära.

Lahedam kui Egiptuses

“Tädi rääkis väga palju, oli üldse ju jutukas,” jätkab Külliki. “Mina poolt juttu ei kuulnud, sest lippasin viimaste seas ja üritasin teistele tõlkida, mida tädi rääkis. Meelde jäi, et käikudes asub kõige koledam muuseumi-eksponaat kogu vabariigis. Nimelt see rauast uks (kuskil pildil). Tädile see väga meeldis, sest see ei kriuksunud, sel oli kummitihend ja see oli mõeldud gaasirünnaku jaoks. Aga mida ei toimunud, oligi gaasirünnak.” Ei muiste külma sõja aegu ega õnneks hiljemgi.

Tegelikult peaksid käikudesse kõndima minema kõik need, kes naudivad õudukaid ja ulmekaid. Seal hakkab ikka igasuguseid tumedaid-lahedaid mõtteid liikuma.

Käike võib võrrelda isegi Surmaoru vaaraode hauakambritega. Tõsi mingeid maalinguid meie käikudes veel ei ole (v.a. üks kiri kirillitsas: “Aljo, Ljoša bõl zdes”), kuid seevastu polnud meie käikudes palav (Surmaorus nii pluss 40 ja peale!), kuskil ei vedelenud ühtki vana kuivatatud egiptlast ja pildistamise eest ei nõudnud valvur viite naela. Lisaks ei seisnud kusagil ühtki kirstu, mille otsa komistada võinuks, kui tuled ära kustusid. Seda ikka juhtus. Paar korda kohe ja vat siis oli hirmus-hirmus. Isegi Küllikil. Ilmselt näppisid lüliteid ikkagi meie julgusest nördinud kummitused, Põhjasõjas surnud linlased ja nekrutid.

Kummituste kurvastuseks muudetakse käigud lähiaastatel senisest veelgi vähem-õudsateks, teab Külliki rääkida. Siis tulevad sinna nii maalingud, punased vaibad kui ka kohviautomaat.

“Kahe kuu pärast lähevad käigud remonti jah ning enne 2010. aastat ilmselt ei avata. Giidi pole siis ilmselt enam vaja, sinna tulevad teadetetahvlid, parem valgustus ja eurovärk. Enam pole seal rõske ega ka hirmus,” räägib Külliki, lisades, et vaibast ja kohviautomaatidest ta küll giidi rääkimas ei kuulnud. Aga eks kuulmisega ongi meil kõigil väheke tegu.

Kuuliveeretust tuleks korrata

Meie suur seiklus müstilistes käikudes jätkus lõbusa palliveeretamisega bowlingu-saalis. Kuule lendas nii mis hirmus ja võitjaks tuli raskekahurvägi eesotsas Ahti 256 punktiga. Taivo sai 221 punkti, Külliki 164 ja allakirjutanud Külliki väitel vaid 129 punkti.

See number ei saa aga õige olla. Mina olen ikka oluliselt parem mängija ja kõvem veeretaja kui need numbrid näitasid. Tavaliselt kukuvad kurikad ainuüksi minu nägemisest pikali. Seega tuleb bowlingu-trett kordusele võtta. Ja veel enne ühist ümbermaailmareisi.

Merike Kungla