Tasub lugemist: seletuskiri uue määruse juurde

Sotsiaalministri määrus „Puude raskusastme japuudest tulenevate lisakulude tuvastamise kord ja tähtajad” kehtestatakse „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse” (PISTS) § 22 lõike 1 alusel.

Kuni 2008. a 1. oktoobrini on vastav kord reguleeritud sotsiaalministri 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 9 „Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord, rehabilitatsiooniplaani vorm“. 19. detsembril 2007. aastal Riigikogus vastuvõetud „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega” (159 SE) (RT I 2007, 71, 437) viidi PISTSi sisse muudatus, mille kohaselt muudetakse alates 1. oktoobrist 2008. a tööealiste puudega inimeste sotsiaaltoetuste määramise aluseid. Kuni oktoobrini sõltub toetuse suurus puude raskusastmest, alates seadusemuudatuste jõustumisest hakkab tööealiste inimeste toetuse suurus sõltuma puudest tulenevatest lisakuludest. Käesoleva eelnõuga kehtestatakse muuhulgas regulatsioon tööealiste puudega inimeste puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks.

Eelnõu on koostatud Sotsiaalministeeriumis Sotsiaalkindlustusameti osavõtul.

Eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Riina Riisalo (626 9226; riina.riisalo@sm.ee), sotsiaalkindlustuse osakonna hüvitiste ja toetuste poliitika juht Katre Pall (626 9238; katre.pall@sm.ee), sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Merle Malvet (626 923; merle.malvet@sm.ee), sotsiaalkindlustuse osakonna finantspoliitika ja -koordinatsiooni juht Agne Nettan (626 9234; agne.nettan@sm.ee), sotsiaalpoliitika info ja analüüsiosakonna analüütik Mari Kreitzberg (626 9366; mari.kreitzberg@sm.ee), õigusosakonna õigusala juht Juta Saarevet (6269 334; juta.saarevet@sm.ee), õigusosakonna õigusnõunik Reet Kodu (626 9339; reet.kodu@sm.ee) ning Sotsiaalkindlustusametist peadirektori asetäitja kt Merlin Kreis (640 8394; merlin.kreis@ensib.ee) ja arstliku ekspertiisi osakonna juhataja Kersti Valge (kersti.valge@ensib.ee).

II Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-s 1 sätestatakse määruse reguleerimisala – puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord ja tähtajad. Võrreldes kuni 1.10.2008. a kehtiva sotsiaalministri määrusega on välja jäetud lõige 2, milles sisalduv info on toodud PISTS § 22 lõikes 1, mille kohaselt puude raskusastme ja lisakulud tuvastab Sotsiaalkindlustusamet kaasates ekspertarste.

Eelnõu §-s 2 on kehtestatud puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise taotlemise kord. Kuni 1.10.2008. a kehtiva korra kohaselt tuli arstliku ekspertiisi taotlus esitada elukohajärgsele pensioniametile. „Pensioniamet” on asendatud „Sotsiaalkindlustusametiga” (SKA), kuna pensioniameti näol on tegemist SKA struktuuriüksusega ning isik võib taotluse esitada talle sobivasse SKA pensioniametisse.

Taotluse vormid kehtestatakse sotsiaalministri määrusega „Ekspertiisi suunamiseks vajalike dokumentide loetelu ja kord”. Kuna vastavalt PISTS 1.10.2008 kehtima hakkavale redaktsioonile on puude mõiste ja sotsiaaltoetuse suuruse arvutamine erinevatel eagruppidel erinev, kehtestatakse sotsiaalministri määrusega „Ekspertiisi suunamiseks vajalike dokumentide loetelu ja kord” kaks erinevat ekspertiisi taotluse vormi – üks lastele ja vanaduspensioniealistele ning teine tööealistele. Laste ja vanaduspensioniealiste puude raskusastme ja toetuse määramises ei ole muudatusi võrreldes kehtiva korraga, seetõttu jääb neile kehtima senikehtinud vorm minimaalsete muudatustega, milles taotleja hindab oma tegevusvõimet ja sellega kaasnevat kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust ning annab teavet oma elukeskkonna ja puudest tulenevate lisakulude kohta. Tööealiste puude raskusastme tuvastamise ja sotsiaaltoetuste suuruse arvutamise kord muutub ning nende jaoks kehtestatakse uus taotluse vorm, mille abil saab teavet toetuse suuruse aluseks olevate lisakulude arvutamiseks. Nimetatud taotluse vorm sisaldab etteantud vastusevariantidega küsimusi taotleja võimete ning igapäevaeluga toimetuleku kohta, vastamisel kasutatakse 5 astmelist skaalat: 0 (probleemi pole) kuni 4 (suutmatus sooritada).

Taotleja annab hinnangud oma funktsionaalsetele võimetele nii kompenseeritud kui kompenseerimata kujul Hinnangud antakse järgmistele funktsioonidele – nägemine, kuulmine, kõne, liikumine ja liigutused. Neid hinnanguid kasutatakse puude raskusastme tuvastamisel (vt § 7) ja lisakulude suuruse arvutamisel (vt § 8).

Taotleja annab hinnangud oma toimetulekule igapäevaeluga (enese eest hoolitsemine, majapidamistööd, asjaajamisega) nii abivahendeid või abistajat kasutades kui neid mitte kasutades. Samuti annab ta teavet oma elukeskkonna kohta, sh elukoha kaugus teenindusasutustest ning nende kättesaadavusest. Taotleja hinnanguid kasutatakse lisakulude suuruse arvutamisel.

Puude tõttu võivad inimesel olla mitmed erivajadused, mille katmine hõlbustab tema toimetulekut. Lõikes 7 on toodud loetelu neist vajadustest ning lõikes 8 hindamise skaala, millega taotleja hindab oma vajaduste katmise olulisust (0 (vajadust ei ole) kuni 4 (vajaduse katmata jätmine võib olla eluohtlik). Puudest tulenevate vaevuste vähendamiseks kasutavad puudega inimesed ravimeid, mis jäävad haigekassa hüvitamise alt välja. Transpordikulutused on suuremad nii liikumispuude (eritransport), kui ka vaimsete häirete korral (vajadus saatja järele). Abivahendite kasutamisega kaasnevad kulutused (hooldus, patareid jms), samuti on nende alla antud määrusega liigitatud hooldusvahendid (eeskätt inkontinentsitooted), mille riiklik hüvitamine on inimesele ebapiisav. Kehadefektid tekitavad erivajadusi riietuse ja jalatsite osas (nt küüruga inimene võib vajada ülakehariiete individuaalvalmistamist, pöiadefektid tingivad eritellimusel valmistatud jalatseid). Puude tõttu võivad suureneda kulutused olmes (häirunud liigutusfunktsioon põhjustab nõude purunemist). Kommunikatsioonivahendite kasutamine on teatud puude liikide korral kulukam (nt mobiilisõnumite saatmine kuulmishäire korral) ja kõrvalabi vajamise korral eluliselt vajalik.

Kuna igapäevaeluga toimetulekut võivad mõjutada enesetunnet mõjutavad aistingud nagu valu ja ebamugavustunne (sügelemine, iiveldus jms) ning tasakaaluhäired, annab tööealine inimene lõikes 9 hinnangu nende segavale mõjule skaalal 0 (ei sega) kuni 4 (segab väga palju).

Lõike 10 kohaselt võib isik taotluse täitmiseks pöörduda SKA töötaja poole, kes nõustab teda taotluse täitmisel või täidab selle isiku eest.

Ebapiisavate andmete või dokumentide korral määrab SKA lõike 10 kohaselt tähtaja, mille jooksul isik peab esitama täiendavad andmed või dokumendid. Kui isik ei esita tähtajaks nõutavaid andmeid, võib SKA menetluse lõpetada.

Eelnõu § 3 sätestab terviseseisundi kirjelduse küsimise ja esitamise korra. Kui SKA on saanud isikult ekspertiisitaotluse, siis küsib SKA kümne päeva jooksul arstilt isiku terviseseisundi kirjeldust. Arstil täidab terviseseisundi kirjelduse kümne päeva jooksul ning lisab sellele olulised tervist kirjeldavad dokumendid vastavalt terviseseseisundi kirjelduse vormile (nt haiguslugude väljavõtted jms). Esitatava informatsiooni arusaadavuse huvides ning edaspidise menetluse hõlbustamiseks ei täideta terviseseisundi kirjeldust käsitsi. Terviseseisundi kirjelduse vorm kinnitatakse sotsiaalministri määrusega „Ekspertiisi suunamiseks vajalike dokumentide loetelu ja kord”.

Terviseseisundi kirjelduse vormi täidab pere- või eriarst, kellel on taotleja terviseseisundi kohta piisavalt andmeid ja kellest on taotleja taotlusega SKAd teavitanud. Võrreldes senikehtiva vormiga on tööealiste isikute puhul lisandunud hinnangud funktsioonide kõrvalekaldele, ravimite ja raviprotseduuride hõlbustavale mõjule isiku toimetulekule ja enesetunnet mõjutavate aistingute ning tasakaaluhäirete esinemissagedusele, kuna need on aluseks puude raskusastme ja puudest tulenevate lisakulude tuvastamisel. Üheks lisakulude allikaks on ravimite kasutamine. Toetusega hüvitatakse neid ainult siis, kui arst peab ravi vajalikuks, seetõttu on terviseseisundi kirjelduses hinnang ravimite vajadusele ja nende mõjule 5-astmelisel skaalal (0 (ravimid ja raviprotseduurid ei mõjuta toimetulekut) kuni 4 (ravimid ja raviprotseduurid mõjutavad toimetulekut täielikult) (lõige 3)).

Lõikes 5 on loetletud anatoomilised, füsioloogilised ja psüühilised struktuurid ja funktsioonid, mille kõrvalekaldeid hinnatakse (nägemine, kuulmine, kõne, liikumine, liigutused, kehadefektid ja vaimsed funktsioonid). Need on valitud põhimõttel, et oleks kaetud puuet põhjustavad enamlevinud tegurid. Hindamisel kasutatav skaala (0 (kõrvalekallet ei ole) kuni 4 (funktsiooni täielik puudumine) on toodud lõikes 6. Võrdluse aluseks on teised samaealised inimesed. Kõrvalekalde ulatus määratakse nii kompenseerimata (kui isik ei kasuta abivahendit või ravimit) kui kompenseeritult (kõrvalekalde ulatus, kui isik kasutab abivahendit või ravimit), vastav säte on lõikes 7. Vajadus määrata kõrvalekallet nii kompenseeritult kui ka kompenseerimata tuleneb asjaolust, et puude raskusaste määratakse arvestades funktsiooni kõrvalekallet kompenseeritult, sest puuet mõjutavad ka suhtumuslikud ja keskkondlikud takistused, mis inimesel on vaatamata abivahendi kasutamisele.

Lõike 8 kohaselt küsib SKA arstilt täiendavaid andmeid, kui arsti saadetud terviseseisundi kirjelduses esitatud andmed on SKA hinnangul puude raskusastme tuvastamiseks ebapiisavad.

Eelnõu §-s 4 on sätestatud isikliku rehabilitatsiooniplaani koostamine. Erinevusteks kuni 1.10.2008. a kehtiva määrusega on lõikes 1 sätestatud keeld täita rehabilitatsiooniplaani vormi käsitsi (kehtivas määruses on nõue täita plaan elektrooniliselt, mille mõte oli sama – SKA-l on raske lugeda käsitsi täidetud plaane) ja täpsustatud rehabilitatsiooniplaani edastamise viisid – elektrooniliselt või postiga. Välja on jäetud sätted, mis kordavad PISTS § 21 lõikeid 1 (rehabilitatsiooniplaani mõiste) ja 2 (isikud, kellele puude tuvastamiseks rehabilitatsiooniplaan koostatakse).

Eelnõu § 5 sätestab ekspertarsti kaasamise puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise protsessi. Seoses muudatustega SKA töökorralduses ei kuulu ekspertarstid SKA koosseisu, vaid nendega sõlmitakse tsiviilõiguslikud lepingud. Ekspertarsti ülesanne on anda arvamus isiku puude, puude raskusastme ja lisakulude kohta. Selleks saab ta teavet isiku poolt esitatud ekspertiisitaotlusest, arsti poolt esitatud terviseseisundi kirjeldusest ja sellele lisatud dokumentidest (konsiiliumite otsused, epikriisid, uuringute tulemused, analüüside vastused jm tervist kirjeldavad dokumendid). Ekspertarstil on õigus korrigeerida tööealise inimese terviseseisundi kirjelduses funktsioonide kõrvalekallete hinnanguid ühe või kahe ühiku võrra, tuginedes nii esitatud dokumentatsioonile kui ka oma teadmistele ja kogemustele. Ekspertarst põhjendab oma eriarvamust kirjalikult. Kahe ühiku võrra korrigeerimisel muudab ekspertarst pere- või eriarsti hinnangut kõrvalekalde ulatusele poole võrra. Kuigi ekspertarst on täielikult sõltumatu ja tal on õigus oma arvamust avaldada, mis võib erineda terviseseisundi kirjelduse esitanud arstist, ei ole suurema korrigeerimisõiguse andmine põhjendatav, sest erinevalt raviarstist ekspertarst reeglina taotlejat ei näe.

Eelnõu § 6 sätestab puude raskusastme tuvastamise alused lapsel ja vanaduspensioniealisel inimesel, põhimõttelisi erinevusi kuni 1.10.2008. a kehtiva sotsiaalministri määrusega ei ole, välja on jäetud kehtiva määruse § 6, mis kordab PISTS § 2 lõiget 11.

Eelnõu § 7 sätestab tööealise inimese puude raskusastme tuvastamise korra. Puude raskusastme tuvastamine põhineb ekspertarsti arvamusel ja ekspertiisitaotluse andmetel. Puude raskusastme tuvastamise aluseks on funktsioonide kõrvalekalde ulatuse ja taotleja võimete hinnangu arvväärtuste kaalutud keskmine. Mõlemal juhul kasutatakse hinnangut, mis on antud kompenseeritud olukorra kohta. Ekspertarsti arvamus põhineb terviseseisundi kirjelduse esitanud arsti hinnangul ning lisatud meditsiinilisel dokumentatsioonil ja rehabilitatsiooniplaanil, kui see on taotlejale koostatud, seega on ekspertarsti arvamus mitme sõltumatu spetsialisti koostöös kujundatud seisukoht ja objektiivsem kui taotleja hinnang. Seetõttu on raskusastme arvutustes antud sellele suurem kaal – 80%. Lisaks võib ekspertarsti arvamus olla blokeeriv st kui selle järgi funktsioonides kõrvalekaldeid ei ole, puude raskusastet ei tuvastata hoolimata taotleja hinnangust (lõige 2). Eeldades, et vaimsete funktsioonide häirumisel võivad taotleja või tema seadusliku esindaja hinnangud vaimsetele võimetele olla ebapädevad, lähtutakse vaimsete funktsioonide osas ainult ekspertarsti arvamusest – ekspertiistaotluses ei ole seda valdkonda käsitletud ja arvutustes võetakse arvesse ainult ekspertarsti arvamuses funktsiooni kõrvalekalde ulatuse arvväärtusele ning sellel on 100-protsendiline kaal (lõige 4). Kui saadud arvväärtused ei ole SKA vastutava ametniku arvamuse kohaselt adekvaatsed, on tal õigus neid korrigeerida poole ühiku ulatuses või küsida uus arvamus teiselt ekspertarstilt.

Iga funktsiooni kohta arvutatakse välja hinnangute arvväärtuste keskmine, millest suurim on nn domineeriva puude raskusastme tuvastamise aluseks. Mõningatel juhtudel on oluline fikseerida ka kaasnevate funktsioonide häirumist (näiteks sügav kuulmispuue ei anna tasuta sõidu õigust ühistranspordis, küll aga raske nägemispuue).

Lõikes 6 on toodud hinnangute arvväärtuste keskmiste vahemikud, mille puhul tuvastatakse keskmine, raske või sügav puue. Arvväärtustega 2-2,75 on kirjeldatud olukord, kus funktsiooni mõõdukas kõrvalekalle tingib mõningaid toimetuleku raskusi igapäevases elus ja see vastab PISTS § 2 lõikes 21 kirjeldatud keskmisele puude raskusastmele, arvväärtused 2,76-3,49 väljendavad funktsiooni suurest kõrvalekaldest tingitud piiranguid igapäevaelus ja vastavad raske puude definitsioonile ning alates arvväärtusest 3,5 on funktsioon täielikult kõrvalekaldunud, häirunud ning igapäevane tegutsemine täielikult takistatud – see vastab sügava puude raskusastmele.

· Näide puude raskusastme määramisest: arst on hinnanud kuulmisfunktsiooni kõrvalekalde suuruseks kompenseeritud olukorras (isik kasutab kuuldeaparaati) 60%. Ekspertarst arsti hinnangut korrigeerinud ei ole. 60%-le vastab arvväärtus 3 (suur kõrvalekalle). Isik on hinnanud, et ta kuuleb abivahendit kasutades raskustega. Sellele vastab arvväärtus 2. Kaalutud keskmine arvutatakse: (0,8×3) + 0,2×2) = 2,8. Arvväärtus 2,8 vastab raskele puudele. Kui kuulmine on isiku kõige suurema kõrvalekaldega funktsioon, tuvastatakse isikul raske puue. Kui mõni muu funktsioonihäire saab arvväärtuse üle 3,5, tuvastatakse isikul sügav puue.

Eelnõu § 8 sätestab tööealiste inimeste puudest tulenevate lisakulude tuvastamise korra. Lisakulud on vastavalt PISTS § 2 lõikele 22 puudest tulenevate takistuste vähendamiseks vähemalt kord kuus tehtavad kulutused ravimitele, transpordile, abivahendite korrashoiule, majapidamisele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele, eririietusele ja -jalatsitele, mida ei finantseerita riigieelarve muudest vahenditest. Seaduses toodud kulutuste loetelu on koostatud puuetega inimeste organisatsioonide kaasabil.

Algoritmi lisakulude suuruse arvutamiseks on välja töötanud AS-i PE Konsult spetsialistid.

Lisakulude hüvitamise eesmärgiks on soodustada puuetega inimeste funktsionaalsetest häiretest tingitud takistuste vähendamist, ideaalis kuni takistuste kadumiseni. Seetõttu on tööealise inimese puudest tulenevate lisakulude tuvastamise aluseks kompenseerimata funktsioonihäire ja puudega inimese vajadused.

Funktsioonihäire suuruse arvutamise aluseks on ekspertarsti arvamus funktsioonide kõrvalekalletele kompenseerimata kujul ja taotleja hinnang oma võimetele, kui ta ei kasuta abivahendeid ega kõrvalabi. Analoogselt puude raskusastme tuvastamisega arvestatakse vaimsete funktsioonide häirumisel ainult ekspertarsti arvamust (lõige 5). Teiste funktsioonide osas antakse ekspertarsti arvamusele kaaluks 80% ja taotleja hinnangule 20% (lõige 4). Puudega inimese toimetulekut raskendavad sellised aistingud nagu valu, ebamugavustunne (sügelemine, iiveldus) või tasakaaluhäired, seetõttu on nende pideval või sagedasel esinemisel (vähemalt kord nädalas) funktsioonihäiret suurendav mõju (lõige 6). Nimetatud suurendav mõju funktsioonihäirele avaldub tingimusel, et nende aistingute esinemine on fikseeritud arsti poolt antud terviseseisundi kirjelduses kui sageli esinev ja ka isiku ekspertiisitaotluses kui igapäevast tegevust segav tegur st nii arst kui taotleja on hinnanud segavat mõju vähemalt 3-4 palliga. Sõltumata sellest, kas esineb ainult üks segav tegur (nt ainult valu) või kaks või kolm segavat tegurit, lisatakse kõikide funktsioonide häirete suurusele 1 ühik.

· Näiteks kui ekspertarsti arvamuses on antud liikumisfunktsiooni kõrvalekaldele arvväärtus 2 (e 25-49% – mõõdukas kõrvalekalle), taotleja hinnangu arvväärtus 3 (saab liikuda suurte raskustega), ekspertiisitaotluses on hinnatud valu segavat mõju suurena (3 palli) ja terviseseisundi kirjelduses on iseloomustatud valu pidevana (4 palli), arvutatakse liikumisfunktsiooni häire suurus järgmiselt: (0,8×2)+(0,2×3)+1=3,2. Saadud arvväärtus vastab raskele funktsioonihäirele ning edasisteks arvutusteks saab arvväärtuseks 0,75.

Taotluses hindab inimene oma vajaduste katmise olulisust 5-astmelisel skaalal, andes vajaduse puudumisele arvväärtuse 0 ja vältimatule vajadusele arvväärtuseks 4. Konkreetse vajaduse olulisusele vastav arvväärtus on erinevatele küsimustele antud vastuste aritmeetiline keskmine ning seda kasutatakse vajaduste suuruse arvutamisel.

Lisakulude arvutamiseks leitakse kompenseerimata funktsioonihäire suuruse arvväärtuse ja isiku vajaduste suuruse arvväärtuse geomeetriline keskmine. Geomeetrilist keskmist kasutades välditakse suurema arvväärtuse domineerivat mõju.

Ravimivajaduse suuruse arvutamisel kasutatakse ka terviseseisundi kirjeldusest täitnud arsti hinnangut ravimite vajadusele ja nende hõlbustavale mõjule, kusjuures arsti hinnangu kaal on 80% (lõike 9 punkt 1).

· Näiteks kui terviseseisundi kirjelduses peetakse ravimeid vajalikuks ning arst on hinnanud nende leevendavat mõju kergeks, kuid taotleja peab ravimi puudumist eluohtlikuks, arvutatakse ravimivajadus järgmiselt: (0,8×1)+(0,2×4)=1,6 so mõõdukas ravimivajadus.

Saadud keskmised teisendatakse arvutuste jaoks arvväärtusteks analoogselt funktsioonihäirete suurusele, antud näites 0,5. Funktsioonihäire suuruse arvväärtuse ja ravimivajaduse arvväärtuse geomeetriline keskmine (näites √(0,75*0,5)=0,61) näitab, kui suured on konkreetse taotleja kulutused ravimitele. Kulud arvutatakse iga funktsiooni puhul eraldi. Kui isikul on kulud ravimitele seoses mitme funktsioonihäirega (nt liikumine ja kõne), arvestatakse neist suurima kuluga (lõige 20).

Transpordivajaduse suuruse (lõike 9 punkt 2) tuvastamiseks küsitakse taotluses kaugust lähima kaupluse, ühistranspordi peatuse, perearsti, apteegi, töökoha, kooli ja taotleja elukoha vahel. Taotleja võib lisada loetellu talle olulise (sageli külastatava) asutuse. Neid kaugusi võrreldakse keskmiste infrastruktuuri üksuste paiknemise kaugusega, mis tuleneb 2000 läbiviidud uuringust “Maaelanikkonna elukvaliteet”, ja on järgmised:

Keskmine kaugus maal*

Keskmine kaugus linnas

kauplus

1,7

0,4

arstipunkt

3,5

1,3

kool

3,2

1,0

keskmine

3,3

1.0

*Asulatüüpi „Maa” kuuluvad haldusjaotuse järgi külad ja alevikud ning asulatüüpi „Linn” uluvad alevid ja linnad.

Transpordi vajaduse tuvastamisel võrreldakse isiku elukohast asuva lähima apteegi, töökoha ja muu lisatud asutuse kaugust keskmiste kaugustega viidatud uuringutulemuses. Transpordivajaduse suurus on taotleja hinnangu transpordi olulisuse ja transpordiprobleemide arvväärtuste keskmine. Transpordi olulisus tuleneb sellest, kui sageli isik transporti kasutab ja transpordiprobleemide suurus arvutatakse vajalike kohtade keskmisest erinevate kauguste ja nende kättesaadavuse arvväärtuste keskmisena.

· Näiteks kui taotleja elab linnas ja kasutab transporti korra nädalas (st olulisuse arvväärtus 2), tema elukohast on kauplus kahesaja meetri (so 50% keskmisest) ja perearst kolme kilomeetri (156% keskmisest) kaugusel, tal ei ole raskust kaupluses käimisega (probleem 0), küll aga on suurel määral raskusi arsti külastamisega (probleemi arvväärtus 1,56×3=4,68), siis keskmiselt on tal probleeme vajalikes kohtades liikumisega (0+4,68)/2=2,34. Transpordivajaduse suurus arvutamisel leitakse olulisuse ja probleemide keskmine – (2+2,34)/2=2,17, so vajaduse katmata jätmine piirab oluliselt taotleja tegevust ning arvutustes on vastav arvväärtus on 0,75. Transpordist tulenev lisakulu (geomeetriline keskmine funktsioonihäire ja vajaduse arvväärtustest) suuruseks on näites √(0,75*0,75)=0,75.

Abivahendite, enesehoolduse ja majapidamise lisakulude vajaduse (lõike 9 punktid 3 ja 5) arvutustes võetakse aluseks vahendi või abi efektiivsus ja vajaduse olulisus taotleja hinnangul. Efektiivsuse arvutuseks kasutatakse kompenseerimata ja kompenseeritud funktsioonihäire vahet – mida suurem on abistav mõju, seda suurem on efektiivsus. Efektiivsuse ja vajaduse olulisuse keskmine annab igal konkreetsel juhul vajaduse arvväärtuse.

· Näiteks kui kasutusel on liikumist hõlbustav vahend, ning funktsioonihäire on seda kasutades mõõdukas (arvväärtus 2) ja ilma abivahendita raske (arvväärtus 3), on vahendi efektiivsus 1. Kui taotleja hindab vahendit hädavajalikuks (arvväärtus 4), on abivahendi vajaduse arvutuskäik (1+4)/2=2,5, so vajaduse katmata jätmine piirab tegevust oluliselt ning vastav arvväärtus on 0,75. Lisakulu abivahendile on samuti 0,75 (funktsioonihäire suuruse ja abivahendi vajaduse arvväärtuste geomeetriline keskmine).

Samuti leitakse enesehoolduse ja majapidamise lisakulud (lõike 9 punkt 5) – kui abivahend või abi on efektiivne, st funktsioonihäire vahe kompenseerimata ja kompenseeritud kujul on suur, on ka lisakulud vastava vajaduse katmiseks suuremad ja vastupidi, näiteks kui enesehooldusesega toimetulekul ei ole erinevust, kas kasutada abivahendeid või mitte , siis lisakulusid enesehoolduses ei tuvastata.

Eririietuse ja jalatsite vajaduste (lõige 9 punkt 4) arvutuses kasutatakse nende olulisuse hinnangut ja nende osakaalu kõikide riietuste liikide osas: üla- ja alakeha riided, jalatsid. Ülekeha riided, alakeha riided ja jalatsid annavad kõik ühe kolmandiku riietuse osakaalus.

· Näiteks kui taotleja hindab hädavajalikuks (hinnangu arvväärtus on 4) kasutada eritellimusel tehtavaid jalatseid (nende osakaal riietuses on kolmandik), siis eririietuse vajadus arvutatakse 4×0,3=1,2 (mõõdukas vajadus), tulemus teisendatakse arvväärtuseks 0,5 ning lisakulud neile on geomeetriline keskmine funktsioonihäire ja vajaduse arvväärtustest – 0,61.

Kommunikatsioonivahendite vajaduse (lõike 9 punkt 6) arvväärtus on keskmine kommunikatsiooni olulisusest ja vajadusest abi järele – kontseptsiooni aluseks on asjaolu, mida rohkem vajab inimene kõrvalabi, seda olulisem on ta jaoks võimalus kasutada kommunikatsioonivahendeid. Kommunikatsiooni kulu leitakse funktsioonihäire suuruse ja kommunikatsiooni vajaduse geomeetrilise keskmisena.

Kõik eespool arvutatud lisakulud kompenseeritakse osaliselt. Selleks korrutatakse vastav arvestuslik lisakulu maksimaalse protsendiga sotsiaaltoetuse määrast, mida vastava funktsioonihäire puhul kompenseeritakse.

Eelnõu § 8 lõigetes 14–19 on toodud erinevate funktsioonihäirete korral maksimaalselt hüvitatav sotsiaaltoetuse määra protsent iga lisakulu liigi korral. Nende suuruste algandmed saadi puuetega inimeste organisatsioonide esindajatelt, kes andsid eelnõu koostajatele maksimaalsed igakuised kulutused vastavalt oma organisatsiooniliikmete kogemustele tuginedes. Hüvitamisele kuulub kuludest ligikaudu kolmandik, mis vastab riigieelarvelistele võimalustele.

· Ülaltoodud näites hüvitatakse taotlejale ravimeid 48,8% sotsiaaltoetuse määrast (0,8×0,61=0,488), transpordikulud 60% (0.8×0,75=0,6), eririietuse kulud 12,1% (0,2×0,61=0,121), abivahendi kulud 22,5% (0,3×0,75=0,225). Leitud lisakulud summeeritakse (0,488+0,6+0,121+0,225=1,434), saadud summa – 143,4% sotsiaaltoetuse määrast e 572 krooni, on antud juhul lisakulude suurus.

Lõige 20 sätestab olukorra, kui inimesel ilmneb ühte ja sama liiki lisakulusid mitmel korral. Sellisel juhul arvestatakse seda lisakulu ainult üks kord – suurimas väärtuses. Näiteks tunduvalt erineva pikkusega jalad (kehadefekt) võivad takistada liikumist. Inimesel ilmneb abivahendi (nt. kepi) kasutamise vajadus nii kehadefektide kui liikumishäirete tõttu, arvutustes kasutatakse ühte määra – neist suuremat.

Eelnõu §-ga 9 on lisandunud täpsustus – kuni 1.10.2008. a kehtiva sotsiaalministri määrusega sätestatakse puude raskusastme määramise päev, eelnõu sõnastus on „puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise päev“.

Puude raskusaste ja lisakulud tuvastatakse sellest päevast, mil isik ekspertiisi taotluse SKA-sse esitas või kui taotlus saadeti posti teel, postitempli kuupäevast. Kui SKA on isikul palunud andmeid täiendada ja seda on tehtud SKA poolt määratud aja jooksul, siis loetakse ülalnimetatud päev ikkagi puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise päevaks. Juhul, kui andmeid ei täiendata sellel ajal, võib SKA antud asja menetlemise lõpetada ja taotlejal tuleb esitada uus taotlus.

Eelnõu §-i 10 on sisse viidud eelmise paragrahviga analoogsed täpsustused – väljend „puude raskusastme kestus“ on asendatud väljendiga „puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kestus“ ning on muudetud loetelu sõnastust, mille alusel kestuse määramisel lähtutakse – „vigastuse raskusaste“ on asendatud väljendiga „vigastuse raskus“, kuna väljendit „raskusaste“ kasutatakse PISTS-s ja antud määruses puude iseloomustamiseks ja võib tekitada segadust. Väljend „organismi funktsionaalne seisund“ on antud kontekstis samane väljendiga „terviseseisund“, vältimaks uute terminite kasutamist on need asendatud.

Eelnõu § 11 sätestab korduvekspertiisi tegemise korra. Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamisel määratakse kohe ka korduvekspertiisi tähtaeg. Praktikas on ilmnenud, et senine tähtaeg – hiljemalt puude raskusastme kestuse viimane kalendrikuu – võib jääda otsuse tegemiseks lühikeseks ja ei taga isikule katkematut sotsiaaltoetust. Seetõttu määratakse korduvekspertiisi taotlemise tähtajaks hiljemalt puude raskusastme kestuse eelviimane kalendrikuu. Lõikes 1 sätestatud kuupäevad 5-20 tagavad, et toetuse määramisel makstakse toetust järgmisest kuust. Lõige 3 sätestab, et isik võib taotleda korduvekspertiisi enne § 10 lõikes 1 sätestatud tähtaja lõppemist. Lõige 4 sätestab korduvekspertiisi tegemise korral puude raskuastme ja lisakulude tuvastamise päevaks puude raskusastme ja lisakulude kestuse viimase päeva, analoogne säte on ka püsiva töövõime tuvastamisel. Lõikes 5 on täpsustatud ennetähtaegse korduvekspertiisi teostamise puhul uue ekspertiisi otsuse kehtima hakkamise sätte sõnastust. Kui isik omal algatusel taotleb uut ekspertiisi – nt tema tervisesesund on muutunud – muutub seni kehtinud otsus kehtetuks alates ekspertiisi taotlemise päevast

Eelnõu §-s 12 sätestab SKA-le otsuse tegemiseks 15 tööpäeva. Nii on see ka kehtivas määruses. Lõikes 2 määratakse puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsuses nõutav teave, lisaks senini nõutud andmetele on vajalik märkida ka tööealise inimese tuvastatud lisakulude liigid ja nende suurus.

SKA teavitab isikut ja terviseseisundi kirjelduse saatnud arsti otsusest 15 päeva jooksul otsuse tegemisest.

Eelnõu § 13 lõikes 1 on sätestatud määruse jõustumisaeg – 1. oktoober 2008. a. Nimetatud kuupäeval jõustub osaliselt „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus”. Lõige 2 reguleerib olukorda, kui taotlus on esitatud enne käesoleva määruse jõustumist, kuid SKA otsus tehakse peale määruse jõustumist. Sel juhul toimub puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise menetlus taotlemise ajal kehtiva korra alusel, kuid ekspertiisi tegijaks on SKA kaasates ekspertarste.

III Eelnõus kasutatavad mõisted

Võimed – taotleja poolt antud hinnangud oma nägemisele, kuulmisele, kõnele, liikumisele ja liigutustele.

Toimetulek – hakkama saamine igapäevaeluga, taotleja hindab toimetulekut elukeskkonnas, enesehooldusega ja majapidamistöödega.

Funktsioonid – elundsüsteemide talitlused, so nägemine, kuulmine, liikumine jne.

Funktsiooni kõrvalekalle – arsti poolt hinnatav eakaaslastest erinev organismi talitlus (kasutusel terviseseisundi kirjelduses)

Funktsioonihäire – funktsiooni kõrvalekalde ja taotleja võimetele antud hinnangu põhjal tuletatav suurus, mida kasutatakse lisakulude arvutamisel

Vajaduse olulisus – taotleja hinnang oma puudest tingitud erivajaduse katmise olulisusele

Vajaduse suurus – vajaduse olulisuse ja teiste hinnangute põhjal tuletatav suurus, mida kasutatakse lisakulude arvutamisel.

Lisakulud – puudest tulenevate takistuste ületamiseks tehtavad kulutused, tuletatakse lähtuvalt funktsioonihäire suurusest ja vajaduse suurusest.

Maksimaalselt hüvitatav lisakulu suurus – erinevate funktsioonihäirete puhul määrusega sätestatud sotsiaaltoetuse määra protsent igale lisakululiigile.

IV Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

V Määruse mõjud

Määrus on kooskõlas PISTS uue redaktsiooniga. Tööealiste inimeste toetuste määramise korra muutmine tagab seadusega sätestatud eesmärkide saavutamise, aitab kaasa puuetega inimeste toimetulekule ja kaasatusele.

VI Määruse rakendamiseks vajalikud kulutused

Määruse rakendamisega ei kaasne täiendavaid kulutusi. Infotehnoloogiliste lahenduste kulu 885 000 krooni, mis kaetakse Sotsiaalministeeriumi eelarvest, nähti ette 19. detsembril 2007. aastal Riigikogus vastuvõetud „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega”.

VII Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2008. aasta 1. oktoobril.

VIII Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks e-õiguse kaudu ministeeriumitele ning arvamuse saamiseks Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Haigekassale, Eesti Perearstide Seltsile, Tallinna Perearstide Seltsile, Eesti Arstide Liidule ja Eesti Haiglate Liidule.

Riho Rahuoja
Perepoliitika ja sotsiaalala
asekantsler